pühapäev, märts 20

Tahtejõud.

võtsin oma tekstide ülevaatamise ette.
leidsin kaustadest katke Charles Duhigg raamatust "Harjumuse jõud".
süüteküünal kahtlemata:

Mõne järgneva aasta jooksul hakkasid kliendid kurtma jookide kvaliteedi ja klienditeeninduse üle. Meeletule laienemisele keskendunud juhtkond jättis need kaebused tihti tähelepanuta. Töötajad muutusid järjest rahulolematumaks. Uuringud kinnitasid, et inimeste silmis oli Starbucksist saanud leige kohvi ja tuima naeratuse võrdkuju.
Seetõttu asus Schultz 2008. aastal tegevjuhi kohale tagasi. Tema prioriteetide hulka kuulus firma koolitusprogrammi struktuuri muutmine, eesmärgiga sellele uus kese leida. Luubi alla pidi võetama muuhulgas töötajate — või Starbucksi keeles “partnerite" — tahtejõu ja enesekindluse ülesehitamine. „Me pidime klientide ja partnerite usalduse tagasi võitma," kõneles Schultz.
Umbes samal ajal ilmus uus laine teadustöid, milles tahtejõu teaduslikule uurimisele vaadati senisest pisut erinevalt. Teadlased olid tähele pannud, et mõned inimesed, näiteks Travis, suutsid tahtejõuga seotud harjumusi kujundada suhteliselt vähese vaevaga. Teised aga pidasid rasket võitlust, hoolimata sellest, kui palju koolitusi ja toetust nad said. Mis oli selle erinevuse põhjuseks?
Mark Muraven, kes oli sel ajal Albany ülikooli professor, pani kokku uue katse. Ta kutsus üliõpilased ruumi, kus oli laual taldrikutäis sooje, värskelt küpsetatud küpsiseid ja palus neil maiustusi eirata. Pooli osalejaid koheldi leebelt. „Me palume, et te küpsiseid ei sööks. Kas see on vastuvõetav?" küsis neilt teadlane. Seejärel valgustas ta katsealuseid eksperimendi eesmärgist, selgitades, et selle abil mõõdetakse nende võimet kiusatustele vastu panna. Ta tänas üliõpilasi, et need olid leidnud aega katses osalemiseks. „Kui teil on soovitusi või mõtteid selle kohta, kuidas saaksime seda eksperimenti paremaks muuta, palun andke mulle teada. Soovime, et aitaksite meil selle katse muuta nii heaks kui võimalik."
Teist osalejaterühma ei koheldud samal viisil. Neile lihtsalt anti korraldused kätte.
„Te ei tohi küpsiseid süüa," ütles teadlane neile. Ta ei selgitanud eksperimendi eesmärke, ei teinud osalejatele komplimente ega näidanud üles mingit huvi nendepoolse tagasiside saamise vastu. Ta ütles neile lihtsalt, et nad järgiksid juhiseid. „Me alustame nüüd," lausus ta.
Mõ1ema rühma üliõpilased pidid pärast teadlase ruumist lahkumist soojasid küpsiseid eirama viis minutit. Mitte ükski ei andnud kiusatusele järele.
Siis tuli teadlane ruumi tagasi. Ta palus kõigil üliõpilastel arvutiekraanile vaadata. Arvuti oli seadistatud nii, et ekraanil vilgatasid ükshaaval numbrid, igaüht oli näha viiesaja millisekundi jooksul. Osalejatel paluti vajutada tühikuklahvi iga kord, kui nad näevad numbrit 6, millele järgneb number 4. Sellest on saanud tahtejõu mõõtmise standard: tüütu numbrijada tähelepanelik jälgimine nõuab samasugust keskendumist nagu lahendamatu mõistatuse kallal pusimine.
Üliõpilastel, keda oli hästi koheldud, 1äks arvutitest hästi. Kui 6 ja 4 üksteise järel ekraanile ilmusid, 1õid nad tühikuklahvi. Nad suutsid kogu kaheteistminutilise katse ajal keskendunuks jääda. Hoolimata sellest, et nad olid pidanud küpsistest eemale hoidma, oli neil veel tahtejõudu varuks.
Üliõpilased, keda oli koheldud halvasti, põrusid täielikult. Nad muudkui unustasid, et peavad tühikuklahvile vajutama. Nad ütlesid, et on väsinud ega suuda keskenduda. Teadlased tegid kindlaks, et nende tahtejõulihas oli järskude instruktsioonidega ära väsitatud.
Kui Muraven hakkas uurima, miks viisakalt koheldud üliõpilastel oli rohkem tahtejõudu, avastas ta, et põhiline erinevus oli tunne, et neil on oma tegevuse üle kontroll. “Me jõudsime ikka ja jälle samale järeldusele, “ rääkis mulle Muraven. „Kui paluda inimestel teha midagi, mis eeldab enesekontrolli, siis nõuab see väiksemat pingutust juhul, kui nad arvavad, et teevad seda isiklikel põhjustel — kui tunnevad, et neil on valikuvõimalus või naudivad nad tegevust, kuna see võib kellelegi kasu tuua. Kui inimesel on tunne, et tal pole mingit sõnaõigust, et ta lihtsalt järgib korraldusi, väsib ta tahtejõulihas palju kiiremini ära. Mõ1emal juhul suutsid üliõpilased küpsistest eemale hoida. Aga kui neid koheldi nagu hobusekronusid ja mitte kui inimesi, nõudis see neilt palju rohkem tahtejõudu."
Firmade ja organisatsioonide jaoks on sellel avastusel laiaulatuslik mõju. Luues töötajates tunde, et nad on firma tegevusse aktiivselt kaasatud — et nad on olukorra peremehed, et neil on otsustusvabadus —, võib see drastiliselt suurendada energia- ja keskendumise hulka, mida nad on valmis töössse panustama. Ühes 2010. aasta uurimuses olid luubi all ühe Ohio tehase koosteliini töölised, kellele oli antud õigus vastu võtta otsuseid oma töögraafiku ja -keskkonna kohta. Nad kujundasid ise oma vormiriietuse ja panid paika vahetuste koosseisud. Kõik muu toimus vanamoodi. Tootmisprotsessid ja palgatase jäid samaks. Kahe kuu jooksul kasvas selle tehase tootlikkus 20 protsenti. Töölised tegid lühemaid puhkepause. Nad tegid vähem vigu. Töötajatele osaks saanud kontrollitunne tugevdas nende enesedistsipliini, mida nad töö juures rakendasid.
Seesama kogemus kehtib ka Starbucksi puhul. Täna on firma keskendunud sellele, et töötajad tajuksid oma osalust selgemini. Töötajatel paluti ümber paigutada espressomasinad ja kassaaparaadid, neil paluti otsustada, kuidas peaks kliente tervitama ja mil moel tuleks kaupa välja panna. Pole harv juhus, kui mõne kohviku juhataja arutleb tunde töötajatega kannmikseri asukoha üle.
„Oleme hakanud partneritelt paluma, et nad oma mõistust ja loovust kasutaksid, selle asemel et neile öelda: Võtke kohv karbist välja, pange tass siia, järgige seda ja toda reeglit," rääkis Kris Engskov, Starbucksi asepresident. “Inimestele meeldib teadmine, et nad on oma elu peremehed."
Töötajate voolavus on vähenenud. Klientide rahulolu on kasvanud. Pärast Schultzi naasmist on Starbucksi aastakäive tõusnud enam kui 1,2 miljardi dollari suuruseks.

pühapäev, mai 24

kirjasõna ajaloo süüteküünlad

mul on hommikuti see aeg, kus ma enam ei maga, aga pole ka üles tõusnud. see on ideedes triivimise aeg. täna hommikul pidin aga selle varem lõpetama, sest meenus, et ma pole ikka veel järele vaadanud seda jaanalindude pea liiva alla peitmise teemat. ma tegin ühe mängukaardi kavandi selle stseeniga. (MIKS/SEST) MEIL ON JALAD KARVASED. ja see oli mul photoshopis tegemise järjekorras. ja mul on komme enne sel teemal uurida.
selgus,et see legend pärineb Plinius Vanema (elas 25 - 79 pKr)
37. köitest koosnevast "Looduslugude" entsüklopeedilisest teosest.
esimene köide on loetelu teemadest ja autoritest,
seega oletan, et jutt on tal mõnelt teiselt autorilt laenatud.
lisaks avastasin, et jaanalinnu jalal on kõigest 2 varvast.
ja et ta arendab jooksmiskiirust kuni 50 km/h, olles seega maailma kiireim kahejalgne.
inimese maksimum on 44,7 km/h.
kirjutasin sellest avastusest FB Muutujate grupis. Ja Erki seadis kahtluse alla minu oletuse, et sõna köide kasutamine võib tähendada raamatu formaati (koodeks) hakkasin seega teemat uurima. selgub, et raamatu formaadi (koodeks) eellane oli pakiks kokkuvolditud kirjarull, mida väidetavalt kasutas juba Julius Ceasar. tol ajal oli Rooma impeeriumi tippaeg ja egiptuse papüürus saadaval (nahka sa ei saa voltida).

Nicholas Carr väidab oma raamatus "Triiv madalikule", et raamatu formaat leiutati Roomas just vahetult peale Jeesuse sündi. ja et selle kõvade kaante idee pärines palju kasutuses olnud vahaga kaetud kirjatahvlitelt.
Carr väidab, et esimesena kasutati kokku köidetuna pärgamendilehti (kuid hiljem mainib ta ka papüürust).

Popmpei seinamaal naisest, kes hoiab käes koodeksiks köidetud kirjatahvleid. maal pärineb ajast enne 79. aastal toimunud Vesuuvi katastroofi.


raamatu idee oli kirjasõna ajaloos suur revolutsioon. julgen väita veelgi enam -- koodeksi kujul raamatute kasutuselevõtt omas murrangulist tähtsust kristluse maailmausuks kujunemisele. varajased kristlased eelistasid koodeksit. 1945. aastal avastatud Nag Hammadi raamatukogus olid kõik 12 teost koodeksi kujul ja ajaliselt seostusid varasemad märgid teise sajandi algusega. tegu oli murrangulise muutusega kirjasõna kasutamise tehnoloogias, mille lainel uus vaimne liikumine sai oma kandvuse.
teine süüteküünal oli vaikides lugemine. kunagi olin vapustatud sellest, et 16. sajandil peeti Thomas Morust veidrikuks, sest ta luges vaikides → Vaikides lugemine

Nicholas Carr toob oma raamatus aga näite Püha Augustinuse sulest, kes umbes 380. a pKr nägi Milano piiskoppi Ambrosiust omaette vaikides lugemas:
"Sageli, kui ta juures olin [---], nägin teda niimoodi vaikselt lugemas..."
Sellisest veidrast käitumisest hämmastunud Augustinus arvas, et ehk hoiab Ambrosius häält, mis tal kergesti ära läks.

saad aru -- raamatukogud olid kujundatud väikeste kambritena, kus inimesed said omaette raamatuid valjusti lugeda.

valjusti lugemise üks põhjus oli aga väga lihtne -- kirjakeeles puudus SÕNADE ÜKSTEISEST ERISTAMISE IDEE!!!

tekstid kirjutati ühtlase tekstina -- Scriptura continua'na -- ilma kirjavahemärkide ja sõnavahedeta. ja tekstist arusaamiseks tuli silbid valjult ette hääldada, et aru saada, mis silp millise sõna juurde kuulub.
masendav.
milline lugemiskiirus!

euroopa tekstides sai sõnavahede kasutamine valdavaks kuskil teise aastatuhande alguseks.
punkti idee ja selle komana (vastavalt paiknemise kõrgusele) kasutamine pärineb Bütsantsi Aristophaneselt juba kolmandast sajandist.
aga no siis polnud internetti ja ideed levisid sajandivanuste tigude seljas.

PS! "Triiv madalikule" on asjalik.

pühapäev, aprill 20

SMARAGDPLANEET

David Beerling SMARAGDPLANEET käsitleb süvitsi paleobotaanikaga seotud teemaderingi. olin lugema asudes skeptilisem, sest meie biosfääri sadade miljonite aastate lõikes mõjutanud faktorite seas jäi merefloora teemaderingist suhteliselt eemale.
aga see on ka selge, miks -- sellest ei jää eriti kivistisi.
mida enam aga lugesin, seda enam nautisin seda teadmisteküllust, millesse mind juhatati.
teooriate püstitamise ja ümberlükkamise ja uute ideede esilekerkimise lood, kantud teadusliku lähenemise vaimsusest.

kirjutan, sest üks kild raamatu lõpus, tõi mu silme ette kuristiku suuruse, mis eraldab vandenõuteoreetikute/telegrammide/kreatsionistide hüpohondriat tõelisest teadusliku mõtte maailmast.

jutt käib "ülemaailmse hämardumise" teooria ümber toimuvast.
näiteks, et aerosoolide ja muu saasta atmosfääri kuhjumine peegeldab päikeseenergiat tagasi ja peaks seega meie kliimat jahutama. aga et tänu keskkonnateadlikkuse suurenemisele on alates 90-datest atmosfäär oluliselt puhastunud ja seega peaks kliima oluliselt kiiremini soojenema.
selle teooria vastukaaluks toodi välja argument, et kosmosesse tagasikiirgav kiht peaks seega siis ka öösel maapinnalt kosmosesse kiirgavat energiat tagasi peegeldama (vabandan teema fragmentaarse esitamise pärast, see on vaid kild üldisemast tervikust).
" /- - -/
Teisisõnu, väheneb õhutemperatuuri ööpäevane varieerumine. Pilvkatte oluline mõju selle varieeruvuse vähendamisel ilmnes pärast seda, kui 2001. aasta 11. septembril Ameerika Ühendriikides toimunud terrorirünnakute tagajärjel rakendus kolmepäevane täielik tsiviillennukeeld. Lennuliikluse soikumine vähendas olulisel määral pilvkatet, sest kõrglendudel õhulaevadest väljapaisatavad veeaurujoad ei soodustanud enam pilvede teket. Selle tagajärjel tõusis õhutemperatuuri ööpäevane varieerumine kõikjal Põhja-Ameerika mandril kolme koefitsendipunkti võrra."

kindlasti oled kuulnud nendest keemiaribadest, mida vandenõuteoreetikute paljumüüdavates raamatutes eriti ilmseteks inimkonna kontrollimise vahenditeks jutustatakse.
ma olen väsinud sellest, et haritud inimesed sellist jura tõsiselt võtavad.

palun lugege asjalikke raamatuid. katsume mitte saastada meie mõttesfääri.

kolmapäev, aprill 16

Harjumuse jõud

Charles Duhigg HARJUMUSE JÕUD.

Teadlased ütlevad, et harjumused tekivad seepärast, et aju otsib pidevalt võimalusi kergemini läbi ajada. Kui see aju teha oleks, püüaks see peaaegu iga rutiinse tegevuse muu­ta harjumuseks, sest harjumused lubavad meie meelel sa­gedamini aega maha võtta. See jõupingutusi vältiv instinkt on meie suur eelis. Tõhus aju võtab vähem ruumi, seega on inimese pea väiksemaks muutunud, see omakorda on muut­nud lihtsamaks sünnitamise ning sellest tulenevalt esineb järjest vähem vastsündinute ja emade surmasid. Tõhus aju võimaldas meil ka lõpetada elementaarsete tegevuste peale mõtlemise – näiteks kõndimine ja toidu valimine – ning nõnda saime oma vaimse energia pühendada odaotste, niisutussüsteemide ning viimaks lennukite ja videomängude leiutamisele.
Kuid vaimse jõupingutuse säilitamise juures on üks konks: kui meie aju lülitub säästurežiimile valel hetkel, võib miski oluline meil märkamata jääda – näiteks end põõsastes peitev röövloom või kihutav auto maja eest väljakeeramise hetkel. Nii ongi meie basaaltuumad kavandanud nutika süsteemi, et kindlaks teha, millal võib lasta harjumustel võimust võtta. Need hakkavad tööle iga kord, kui mingi käitumiskänk algab või lõpeb.
(lk. 40)

Sama tihti tuleb aga ette ka seda, et enesemuutmise teele asumisele ei eelnegi tragöödiat. Pigem muutuvad inimesed seepärast, et kuulusid sotsiaalsesse rühma, mis muutumist soodustas. Üks naine kõneles, et tema elu muutus, kui ta pani ennast kirja psühholoogiakursusele ja kohtus suurepäraste kursusekaaslastega. „See avas Pandora laeka," jutustas naine teadlastele. „Ma ei kannatanud oma elu enam silmaotsaski. Pidin muutma midagi sügaval enda sees." Üks mees rääkis, et oli leidnud uued sõbrad, kellega koos kommuunielu proovida. „Kui ma oma ujedusest ülesaamiseks pingutan, tunnen, et see pole mina, vaid keegi teine," ütles ta. Aga tehes seda oma uute sõprade keskel, ei tundunud see talle enam näitemänguna. Ta hakkas uskuma, et ta polegi uje ja peagi seda ta tõepoolest enam polnudki. Kui inimesed Iiituvad rühmadeks, kus muutumine tundub võimalik, saab potentsiaal see läbi viia tõelisemaks. Enamik inimestest, kes oma elus põh,jaliku inventuuri ette võtavad, ei koge pöördelisi hetki või elu muutvaid õnnetusi. Nad lihtsalt moodustavad kogukondi – mõnikord kuulub sellesse peale nende enda ainult üks inimene –, kes muutumise v6imalikuks teevad. Üks naine avaldas teadlastele, et tema elu muutus pärast seda, kui ta oli päev otsa tualette küürinud – ja pärast nädalatepikkust arutelu teiste koristajatega teemal “kas jätta oma mees maha või mitte".
Muutus leiab aset teiste inimeste juuresolekul," rääkis mulle Todd Heatherton, üks uurimust läbi viinud psühholoog. „See tundub tõeline, kui see teiste inimeste silmist vastu peegeldub."
Usu tekkimise täpsetest mehhanismidest pole seni veel selget ettekujutust. Keegi ei saa kindlalt öelda, miks psühholoogiakursusel kohatud inimesed suutsid naist veenda selles, et kõik peaks teisiti olema või miks Dungy meeskond saavutas ühtsuse pärast seda, kui nende treeneri poeg surma oli saanud. Paljud vestlevad sõpradega oma õnnetu abielu teemal, kuid ei jäta oma abikaasasid kunagi maha. Paljud meeskonnad vaatavad kõrvalt, kuidas treener raske olukorraga võitleb, kuid see ei pane neid rohkem kokku hoidma.
Ent me teame, et harjumuse püsiva muutmise jaoks peavad inimesed uskuma, et muutus on teostatav. Sama protsess, mis AA nii m6jusaks teeb — rühma võim õpetada inimestele, kuidas uskuda –, leiab aset siis, kui inimesed kokku tulevad, et aidata üksteisel muutusi ellu viia. Uskuda on lihtsam, kui ollakse osa kogukonnast. (lk. 126, 127)

"Ma tõesti ei tea," ütles ta mulle. "Mu ema ütles ikka: "Sinust saab neie peres esimene, kes ülikooli läheb, sinust saab ärimees, sa teed veel meid kõiki uhkeks." Ta küsis minult ikka ja jälle väikeseid küsimusi, nagu: "kuidas sa täna õhtul õppida kavatsed?", "Mida sa homme teha kavatsed?", "Kuidas sa tead, et oled testiks valmis?" See õpetas mind eesmärke seadma."
" mul on tõepoolest õnne olnud," tunnistas ta mulle. "Usun siiralt, et kui inimesele öelda, et neis on eduks vajalikku tuumakust, siis nad teevad su sõnad teoks."
(lk. 195)

Siiski tuleb meeles pidada, et harjumuse ümberkujundamiseks peame otsustama seda muuta. Te peate teadlikult nõustuma tegema rasket tööd, et ära tunda harjumuste rutiinseid tegevusi käivitavaid päästikuid ja preemiaid ning leidma nendele alternatiivid. Te peate teadma, et kontroll on teie käes ning olema piisavalt eneseteadlik, et seda kasutada. Selle raamatu iga peatüki eesmärk on näitlikustada, et selline kontroll on tegelikult võimalik.
(lk. 339)

esmaspäev, veebruar 24

Iseendast arvamine

miks meie vaim liiga harvadel hetkedel suudab lendu tõusta?

kas pole soodsat tuult?
pole jaksu?
pole tahtmist?

ma ei tahaks tapeedimustrit kirjutada, vaid, et oleks inimesi, kes tahavad need nullivad põhjused endale teadvustada, neid vaadelda.
-- varitseda.
sest enda varitsemine on võimas praktika, mis kujundab lõhe mina ja mina vahele.
sa astud endast välja. ja selles seisundis ei lähe sulle korda sinuga toimuv.

et oleks inimesi, kes tahavad vaatlustulemustest lähtudes muuta oma käitumist läbi konkreetsete praktikate.

inimesed ise põletavad oma tiibu.
nullivad iseennast -- oled märganud?
"minu jaoks on see liiga hea" "kus nüüd minusugune ikka..." "seda pole ma pole kunagi osanud, ma olen selles lootusetu"
mu tuttavad teavad, et ma palun sellist tüüpi enda kohta nullivana öeldud laused ümber sõnatada.
sest me muutume.

meil kõigil on kollektsioon kõrvetadasaamistest.
mul on kuskil ema juures alles vanad albumid, kuhu mitu põlvkonda lapsi on kogunud oma marke. need margialbumid on kõvast paksust papist lehekülgede ja poolläbipaistvate vahelehtedega. ja siis igal papist lehel on horisontaalsete triipudena ülalt alla läbipaistvast kalka paberist või siis tsellofanist ribad, mis on ülalt lahti ja niimoodi saab marke sinna ritta panna selle riba taha.
meil kõigil on sellised iseendast arvamiste albumid.

- - -
jääb enamus meist ikka veel refrääniks.
neid samu lauluridu kordama.
mis sest et sõnad seal ei ole ammu enam nemad
meil piisab sellest.

sest refrään peab korduma.

neljapäev, veebruar 20

ka homme sajab

kunagi 90-ndate keskpaigas osalesin Bahai-usuliste kohtumisel. oli plaanis neist teha saade.
rääkisime paljudest asjadest ja jutt läks sellele, et nende üks missioone Eestisse tulekul oli võidelda naiste võrdväärse kohtlemise eest.
selle teema puhul pidin märkima, et minu arust on Eesti küll viimane koht, kus selle eest võidelda.
meil on naistele olemas kõik võimalused -- neid ei kohelda teisejärguliste inimestena, neil on meestega samaväärne ligipääs haridusele, neil on valimisõigus (mida paljudes riikides siiski veel ei  ole)...
ja mis kõige põhilisem -- eesti keeles ei ole sugude põhjal eristamist!
esemetel ei ole sugu (et need on meeste asjad ja need on asjad, millega võivad naised tegeleda), asesõnades ei ole mingitki soolist eristamist, tegusõnadel pole spetsiifilist lõppu, et eristada, kas seda tegi mees või naine.

see tähendab, et sooline võrdõiguslikkus on ühes kõige fundamentaalsemas ühiskonda kooshoidvas funktsioonis -- meie emakeeles.

käitumis-ökonomist Keith Chen toob sellesse meele ja keele seostatuse teemasse uue lähenemise:




ta leidis maailmas vähesed piirkonnad, kus elavad samades tingimustes kogukonnad, kelle keeltes on selge erinevus tulevikuvormide kasutamises. ühes keeles tegusõna kuju muutub, teises mitte.

nagu märkad alloleval pildil, Eesti on ka tema uurimise alla jäänud piirkond: