olen "Kuidas ära tunda manipulaatorit" alguspooles lugemisega. mul vist on see meetod, et loen enne magamajäämist mingi lõigu ja siis hommikul ärgates on selgem arusaam. väsinud peast lasen eriliste kommentaarideta asja endasse ja siis hommikuks on teema läbi töödeldud, tulevad mõistmised ja ideed.
nagu seegi kord -- lihtsalt ärgates sõnastasin lause:
"mitte keegi ei keela sul olla meeldiv"
see oli tuletis sellest rahuolematusest, mis seda manipulaatori ja aktualisaatori võrdlevaid tabeleid lugedes kogesin. ma olen alles kolmandiku lugenud ja siiski otsustanud, et ei jäta seda pooleli.
sain selle raamatu raamatukogust geštaltteraapia märksõnaga otsides.
geštaltteraapia on eksperimentaalne, seal on suhtumine ja meetodid, mis mulle tunduvad õiged. see raamat on siiamaani siiski liiga skemaatiline, need sõnad ei tööta minu jaoks. tahaks leida süüteküünlaid.
valmistan ennast selleks, et koos samavärvsusteraapiaga tuleb mul inimestele teha nõustamist. äriplaani sai see sisse kirjutatud ja järjest on tulnud nüüd inimesi, kelle puhul mul on tulnud seda teha.
ei oska aga sellele veel päris nime anda.
psühholoogiline nõustamine on mu jaoks selline ambitsioonikas kantseliit, mis äriplaani kõlbab kahtlemata, aga ei taha mina midagi sellist. tahaks rollikäitumisest võimalikult vabana ennast tunda.
geštaltteraapias on seda vaba olekut, pean lihtsalt paremate raamatute peale sattuma. aga noh -- isegi kui see raamat tekitab minus rahulolematust, siis see on tegelikult hea.
no ei ole aktualisaatori mõiste üldse töötav sõna. see ei lähe inimestele peale ja vilksamisi olen tagantpoolt lugenud näiteid ja seal loetu ei ole mulle veenvana mõjunud.
niimoodi ärkasingi ja siis sain aru, et see meeldiv olemise mõte on oluline.
mitte keegi ei keela sul olla meeldiv
siin on topelteitus ja ee-de rütm.
ma vist jään selle lause juurde. meeldib.
mis oli kõige selle fooniks?
tegelikult tegelesin oma unenägude võimalikult detailse meenutamisega. ja samal ajal tegin üliaeglast sisse- ja väljahingamist (selle saab viia vähem kui korra minutis hingamiseni, praktikate tegemisest harjunud 8-st rütmi hoidma (katsun mitte sõnades lugeda, see on pigem nagu muusikas rütmi hoidmine) -- siis neli 8-st sisse ja samapalju välja). ja siis hakkasin kuulma alt-naabrite hommikuse ärkamise rutiine.
neil on neli last ja isa, kes nende peale pidevalt karjub. neli väikest last -- vanim läks esimesse klassi ja teised jaotuvad kuni kuskil aastase noorimani välja. väikesed lapsed, elu alles ees. ja siis see isa, kes tegelikult ju hoolib neist, aga tal on see õllejoomise viga. ta peab iga õhtu jooma. ma ei oska kuidagi leida õiget lahendust.
ükskord läksin õhtul välja ja ta tuli mulle poe poolt üpris vaaruvana vastu ja täis 2-liitrine õlu käes ja siis ta tundis mu ära ja tahtis juttu rääkima hakata. ja siis ma küsisin talt: "kuule mees, pead sa seda õlut muudkui jooma?..." tahtsin rääkida, et võiks parem lastele mõelda ja nii edasi, aga ta teatas paraja uhkusega isegi hääles: "minule viin ja kangem kraam ei sobi. ma olen selline õllejoojat tüüpi." ...ma lihtsalt ei osanud selle peale midagi öelda.
pöördusin ja läksin edasi. lihtsalt katkestasin.
ainus praktika, mida oskasin sellises olukorras teha.
ja nii on see mees igal hommikul pahuras tujus. ja ma kuulen, kuidas ta karjub laste peale.
ja lapsed ei tea, et on olemas isasid, kes ei karju ja kes ei joo pidevalt õlut ja kes oskavad niisama head isad olla.
ja nii nad kasvavad üles ja neil on kogu oma elu olnud eeskuju, kuidas olla purjus ja kuidas karjuda teiste peale.
kuidas oleks võimalik seda rongi peatada?
sest see on see maailm, mida me muidu ei näe.
ma ei arva, et olen mingi äärmusliku erandi tunnistajaks.
see vaikimisi kodudes toimiv vägivald ei jõua iialgi kuhugi.
nagu me sööme vorsti ja ei mõtle neile stseenidele, mis tapamajas toimuvad.
meie elu ei puutu sellesse. me ei näe seda. seda justnagu pole olemaski.
aga on.
ühed elusolendid on võtnud õiguse teiste elusolendite elude üle otsustada.
ja niimoodi seal kahe maailma vahel olles meenusid mulle kohtumised Bahai usklikega.
kuskil 16 aastat tagasi sain teles inimesed niikaugele, et salvestasime kolm saadet erinevate vaimsete traditsioonide esindajatega. tele nõukogu poolt said need saated heakskiidu, pidid eetrisse tulema, aga nagu hiljem selgus, oli saatekava koostaja ühe kristliku voolu esindaja ja need saated on siiani heal juhul kuskil arhiivis. aga see pole oluline - mulle andis selle saate tegemine ettekäände suhelda väga erinevate vaimsete traditsioonide esindajatega niiöelda vaatlejana. inimesena tänavalt.
teistest rohkem suhtlesin krišnadega, sri chinmoy järgijatega, bahaidega, lõpuks jõudsin veel mingeid traditsioone otsides Tanjani. ilmselt oligi kõike seda muud tarvis, et temani jõuda.
aga bahaide puhul oli kaks asja, mis mul siiani kumavad. esimene oli jutt sellest, kuidas neid Iraanis taga kiusatakse. et kui ühed neist keeldusid taganemast oma usust, siis lõigati nende kätesse augud, millest pandi pikad küünlad läbi, süüdati need ja sunniti neid ristisirutatud kätega mööda Teherani tänavaid kõndima. ja kui ma olin shokeeritud, kuidas selline asi on praegusel ajal võimalik, siis nad ütlesid, et see tugevdab ainult nende usku. et need inimesed, kes seal kõndisid põlevate küünaldega, nad kõndisid oma usu nimel. nad kõndisid katarsisesse.
maailmas just praegu piinatakse kedagi. just praegu on keegi alatu ja sadistlik kellegi suhtes.
ja ta arvab, et tal on õigus selleks.
ma ei saa tõsta kätt, et peatada teda.
ma isegi ei oska midagi ette võtta oma naabriga.
aga siis meenuski mulle see teine asi, mis mulle bahaide juures tohutult meeldis:
see, kuidas nad sind täie tähelepanuga kuulasid.
seal oli palju inimesi koos ja nad kordamööda rääkisid. ja kui ma hakkasin midagi omalt poolt rääkima -- siis nad kuulasid mind tõepoolest. nad pühendasid oma tähelepanu mulle.
ja ma mäletan, kuidas see sundis mind valima sõnu, olema oma väljenduses täpsem, sisukam.
hiljem sain teada, et suhtluspartnerile täieliku tähelepanu pööramine kuulub nende käitumist reguleerivate korralduste põhinimistusse (nagu ka keeld kedagi taga rääkida).
ja mul on olnud hilisemas elus õnne kohata veel inimesi, kelle jaoks on teise inimese Kuulamine oluline.
see on meeldiv kogemus.
et sind tõepoolest kuulatakse. et sulle ei sõideta sisse, et sinu jutust ei kuulda seda, mida tahetakse kuulda (ja mida seal tegelikult ei ole), et sind ei kuulata märksõnade kaudu, et sind ei püüta mingi skeemi või stambi alla sobitada....
et sind tõepoolest kuulatakse.
see on praktika, mida meil kõigil tuleb õppida.
see on päevast-päeva praktika.
samamoodi päevast-päeva praktika, mida mu naaber oma karjumisega lastesse sisestab.
(ja keegi ei oska veel teda peatada)
minu jaoks on see suur ülesanne. minu perekonnas ei karjutud.
ma õppisin hilisemas elus seda.
nüüd olen aru saanud, et mul võib kuitahes õigus olla, ja ülekohus võib olla kui karjuv tahes...
karjumine ei ole lahendus.
kuidas õppida meeldiv olema?
kas on võimalik see unistus, et meil on Muutujate arengugrupp, kuhu tulevad inimesed kasvõi ainult sellepärast, et olla koos MEELDIVATE INIMESTEGA????
et õppida meeldiv olema.
Castaneda "Vaikuse jõus" on see kuulus lugu, kus nagual Julian lollitas noore don Juani naiseriideid kandma ja kuidas neid saatvad koorma-ajajad pikapeale hakkasid "noorele tüdrukule" ligi lööma ja kui ta siis kurtis sellest Julianile, siis see lepitavalt soovitas tal flirtimisega kaasa minna:
"Nad on primitiivsed talupojad. Kõik, mida nad tahavad, on mängida, nii et tõuka nad tagasi, kui nad peale käivad. Las nad katsuvad su jalga. Mis sul sellest on?" Ja ta nuttis kontrollimatult. Don Juan küsis temalt, miks ta niiviisi nutab. "Kuna sa sobid nii täiuslikult kõige selle jaoks," ütles ta ja tema keha tõmbles nuuksumiste taktis. (kogu stseeni pöörane huumor ei jõua vist niimoodi lõiguti kohale. ma ei hakka ümber seletama. see on raamat, mida peab lugema)
ja see kuulus tsitaat:
"Ole halastamatu, kuid vallutav. Ole kaval, kuid lahke. Ole kannatlik, kuid aktiivne. Ole meeldiv, kuid järeleandmatu."
