pühapäev, september 15

VITAMINOL


see lõik Carlos Castaneda viimasest raamatust "Lõpmatuse aktiivne pool" oli kunagi ammu üleval tonali saidil.

osade mu tuttavate seas on Vitaminol nagu parool, mille ütlemisest piisab, et ära tunda konkreetse olukorra muster.
see on kurb muster.
see tähendab, et inimesed ei ole nõus asjadest sisuliselt mõtlema.
nad suudaksid.
aga nad tahavad lihtsaid lahendusi.
neid ei huvita, nad ei kuula, nad raiuvad oma.

siinsamas on lahendused, siinsamas on võimalused.
võiks ju üritada pöörata oma kangestunud kaela.
aga ei -- nad kihutavad otse kuristikku.
sest nad on veendunud, et tegelikult on seal sild.
ja sealt saab otse.

- - -

Meenus, et ühel päeval oli don Juan mulle avaldanud, et Lucas Coronado on lõppstaadiumis olev haige. Tema tervislik seisund halvenes iga päevaga.

"Saatsin talle oma poja Ignacio kaudu sõna, kuidas end ravida," jätkas don Juan, "kuid ta pidas seda mõttetuseks ega tahtnud mind kuulda võtta. See pole Lucase viga. Kogu inimkond on selline, kes ei taha midagi kuulda. Nad kuulavad vaid seda, mida tahavad kuulda."

Mäletan, et olin palunud don Juani, et ta ütleks mulle, mida ma võiksin Lucas Coronado aitamiseks ette võtta leevendamaks tema füüsilist valu ning hingelist ängistust. Don Juan seletas mulle, mida teha ning kinnitas, et kui Lucas Coronado vaid tahab, võib ta end kergesti terveks ravida. Sellest hoolimata juhtus nii, et kui ma olin don Juani sõnumi üle andnud, vaatas Lucas Coronado mind nii, nagu oleksin ma aru kaotanud. Seejärel muutus ta meisterlikult sügavalt solvunud mehe kehastuseks, keda on surmani ära tüüdanud kellegi põhjendamatu pealekäimine.

Usun, et ainult yaqui indiaanlane võib olla nii kergesti haavuv.

"See kõik ei aita mind," ütles ta lõpuks trotslikult, pahandades minu tundetuse pärast. "See polegi tegelikult tähtis. Me kõik peame surema. Kuid ära sa mõtlegi, et olen kaotanud lootuse. Mul on plaanis hankida riigipangast raha. Ma saan oma viljasaagilt ettemakse ja siis on mul piisavalt raha, et osta midagi sellist, mis mu tõesti terveks ravib. Selle nimi on Vi-ta-mi-nol."

"Mis asi on Vitaminol?" küsisin.
"Seda reklaamiti raadios," vastas ta lapseliku süüdimatusega. "See ravib kõike. Seda soovitatakse inimestele, kel pole võimalik iga päev liha ja kala süüa. Seda soovitatakse minusugustele, kes suudavad vaevalt endal hinge sees hoida."

Oma agaruses aidata Lucas Coronadot sooritasin ma suurima prohmaka, mis üldse on mõeldav selliste ülitundlike olendite nagu yaquide, seltskonnas: ma pakkusin talle raha Vitaminoli ostmiseks. Tema jäine pilk andis tunnistust sellest, kui sügavalt ma teda solvanud olin. Minu rumalus oli andestamatu. Väga vaikselt lausus Lucas Coronado, et saab ka omal jõul hakkama.

Läksin tagasi don Juani majja. Olin nutma puhkemas. Minu agarus oli mind alt vedanud.

"Ära raiska oma energiat selliste asjade pärast muretsemiseks," ütles don Juan külmalt. "Lucas Coronado on suletud nõiaringi nii, nagu sa isegi. Nii, nagu igaüks meist. Tema jaoks on Vitaminol see, mida ta usub ravivat kõike ning lahendavat kõik tema probleemid. Hetkel ei saa ta seda endale lubada, kuid saabub aeg, mil see on võimalik."

Don Juan silmitses mind läbitungival pilgul. "Ma ütlesin sulle, et Lucas Coronado teod on sinu elu kaardiks," lausus ta. "Usu mind, nii see on. Lucas Coronado juhtis su tähelepanu Vitaminolile ja seda nii jõuliselt ning valuliselt, et tegi sulle haiget ja pani su nutma."

Seejärel don Juan peatus. Järgnes pikk ja äärmiselt mõjuv paus.

"Ja ära tule mulle ütlema, et sa ei taipa, mida ma silmas pean," sõnas ta. "Ühel või teisel kujul on meil kõigil olemas oma isiklik versioon Vitaminolist."