pühapäev, mai 24

kirjasõna ajaloo süüteküünlad

mul on hommikuti see aeg, kus ma enam ei maga, aga pole ka üles tõusnud. see on ideedes triivimise aeg. täna hommikul pidin aga selle varem lõpetama, sest meenus, et ma pole ikka veel järele vaadanud seda jaanalindude pea liiva alla peitmise teemat. ma tegin ühe mängukaardi kavandi selle stseeniga. (MIKS/SEST) MEIL ON JALAD KARVASED. ja see oli mul photoshopis tegemise järjekorras. ja mul on komme enne sel teemal uurida.
selgus,et see legend pärineb Plinius Vanema (elas 25 - 79 pKr)
37. köitest koosnevast "Looduslugude" entsüklopeedilisest teosest.
esimene köide on loetelu teemadest ja autoritest,
seega oletan, et jutt on tal mõnelt teiselt autorilt laenatud.
lisaks avastasin, et jaanalinnu jalal on kõigest 2 varvast.
ja et ta arendab jooksmiskiirust kuni 50 km/h, olles seega maailma kiireim kahejalgne.
inimese maksimum on 44,7 km/h.
kirjutasin sellest avastusest FB Muutujate grupis. Ja Erki seadis kahtluse alla minu oletuse, et sõna köide kasutamine võib tähendada raamatu formaati (koodeks) hakkasin seega teemat uurima. selgub, et raamatu formaadi (koodeks) eellane oli pakiks kokkuvolditud kirjarull, mida väidetavalt kasutas juba Julius Ceasar. tol ajal oli Rooma impeeriumi tippaeg ja egiptuse papüürus saadaval (nahka sa ei saa voltida).

Nicholas Carr väidab oma raamatus "Triiv madalikule", et raamatu formaat leiutati Roomas just vahetult peale Jeesuse sündi. ja et selle kõvade kaante idee pärines palju kasutuses olnud vahaga kaetud kirjatahvlitelt.
Carr väidab, et esimesena kasutati kokku köidetuna pärgamendilehti (kuid hiljem mainib ta ka papüürust).

Popmpei seinamaal naisest, kes hoiab käes koodeksiks köidetud kirjatahvleid. maal pärineb ajast enne 79. aastal toimunud Vesuuvi katastroofi.


raamatu idee oli kirjasõna ajaloos suur revolutsioon. julgen väita veelgi enam -- koodeksi kujul raamatute kasutuselevõtt omas murrangulist tähtsust kristluse maailmausuks kujunemisele. varajased kristlased eelistasid koodeksit. 1945. aastal avastatud Nag Hammadi raamatukogus olid kõik 12 teost koodeksi kujul ja ajaliselt seostusid varasemad märgid teise sajandi algusega. tegu oli murrangulise muutusega kirjasõna kasutamise tehnoloogias, mille lainel uus vaimne liikumine sai oma kandvuse.
teine süüteküünal oli vaikides lugemine. kunagi olin vapustatud sellest, et 16. sajandil peeti Thomas Morust veidrikuks, sest ta luges vaikides → Vaikides lugemine

Nicholas Carr toob oma raamatus aga näite Püha Augustinuse sulest, kes umbes 380. a pKr nägi Milano piiskoppi Ambrosiust omaette vaikides lugemas:
"Sageli, kui ta juures olin [---], nägin teda niimoodi vaikselt lugemas..."
Sellisest veidrast käitumisest hämmastunud Augustinus arvas, et ehk hoiab Ambrosius häält, mis tal kergesti ära läks.

saad aru -- raamatukogud olid kujundatud väikeste kambritena, kus inimesed said omaette raamatuid valjusti lugeda.

valjusti lugemise üks põhjus oli aga väga lihtne -- kirjakeeles puudus SÕNADE ÜKSTEISEST ERISTAMISE IDEE!!!

tekstid kirjutati ühtlase tekstina -- Scriptura continua'na -- ilma kirjavahemärkide ja sõnavahedeta. ja tekstist arusaamiseks tuli silbid valjult ette hääldada, et aru saada, mis silp millise sõna juurde kuulub.
masendav.
milline lugemiskiirus!

euroopa tekstides sai sõnavahede kasutamine valdavaks kuskil teise aastatuhande alguseks.
punkti idee ja selle komana (vastavalt paiknemise kõrgusele) kasutamine pärineb Bütsantsi Aristophaneselt juba kolmandast sajandist.
aga no siis polnud internetti ja ideed levisid sajandivanuste tigude seljas.

PS! "Triiv madalikule" on asjalik.